Evelin Kütt / 18. juuni 2021

Tutvu audiitoriga: karjäär bumerangi-trajektooril

Riina Alt on EY taustaga audiitor, kes ühel hetkel otsustas spetsialiseeruda IFRS-ile ning see valik viis ta ligi kaheks aastaks perega Austraaliasse. Vaatamata tavapärasest hiljem alustatud audiitorikutsele, on energiast pakatava naise karjäär olnud lennukas. 

Valmistudes intervjuuks Riinaga, küsisin siit-sealt, millele ma võiksin vestluses keskenduda ja mida küsida. Vastuseid oma küsimustele sain aga vähevõitu, sest kõik hakkasid heldinult jagama oma mälestusi Riinaga ning tõdesid kui ühest suust, et ta on uskumatu töövõimega väga tore inimene. Vestlesime Riinaga aja kokkuhoiuks Teamsis ning vaatamata ekraanidele võin kinnitada, et tegu oli väga särava ning inspireeriva vestlusega.

Turundusest raamatupidamisse, raamatupidamisest auditisse

Riina töökust kirjeldab hästi tõik, et Tallinna Tehnikaülikoolis õpinguid alustades mõistsid nad paari kursusekaaslasega, et võttes piisavalt palju valikaineid, on võimalik lõpetada mitu eriala korraga. Nii ongi tal bakalaureusekraadid nii ärikorralduses kui majandusarvestuses. Lisaks alustas ta juba viimasel kursusel tööd turundusspetsialistina: „Miskipärast ma arvasin, et tahan teha turundust. Võtsin kahe reklaamiagentuuriga ühendust ja läksin ühte neist tööle. Paralleelselt tegin aga oma firma, mille alt pakkusin raamatupidamisteenuseid ning ühel hetkel avastasin, et ootan päeval seda hetke, millal saan õhtul numbrimaailmas olla – loominguline turundusmaailm ei olnud päris mina.“

Kuigi magistriõpingud läbis ta jällegi natuke pehmemal alal, lõpetades Tallinna Ülikoolis organisatsioonikäitumise eriala summa cum laude, siis ühel hetkel jõudis ta otsuseni jätkata raamatupidajana. Parasjagu oli Ernst & Youngis sobiv konkurss käimas, kuid sellele positsioonile lõpuks uut inimest ei palgatudki. Järgmisel hetkel võeti Riinaga EY-st ühendust ja tehti ettepanek hoopis auditiosakonda kandideerida.


Riina sisustas perega vaba aega rohkete väljasõitudega.

Riina oli juba varem mõelnud karjäärile audiitorina, aga selleks ajaks oli ta keskmisest liitujast enam-vähem kümme aastat vanem ning tööintervjuul uuriti isegi, kuidas ta end tunneb, kui temast noorem inimene hakkab talle tööülesandeid jagama. Ta ei näinud selles probleemi, sest selleks ajaks oli ta raamatupidamist teinud kümme aastat, mis võimaldas tal lihtsalt karjääriredelil tõusma hakata. Tänasel päeval, 11 aastat hiljem, töötab Riina jätkuvalt EY-s, juhtides Baltikumis raamatupidamisalase nõustamise osakonda (ingl Financial Accounting Advisory Services ehk FAAS) ja olles ülejäänud aja CESA IFRS-ekspertide töörühma liige. 

Perega Austraaliasse

IFRS-eksperdiks saamise suunas alustas Riina tööd aastaid tagasi kolleegi ettepanekul. Ta tõdeb, et audiitoritöö üks võlusid ongi väga lai spetsialiseerumise ja ka välismaal karjääri tegemise võimalus: „Minuga koos EY-s alustanutel on kõigil väga erinev tee. Näiteks kaks kolleegi läksid üsna kiiresti Los Angelese EY kontorisse ning me käisime väiksema seltskonnaga kolm suve järjest neil külas. Abikaasa nägi seda kõike kõrvalt ja arvas, et kui ma ühel päeval sellest võrgustikust lahkun, siis jään kahetsema – oleksin saanud kaardil näpuga näidata, kuhu ma tahan minna, ja ma ei teinud seda. Kui ma kontoris sellest rääkima hakkasin, algas EY-s parasjagu uus globaalne programm tuleviku juhtidele väiksematest piirkondadest, kellele anti võimalus minna rohkem arenenud piirkondadesse teatud ajaks õppima ja ma otsustasin kandideerida.“ Ainus kohustus oli pärast õpiaega kodumaale naasta ja oma teadmisi siin edasi anda. Riina osutuski valituks ja 2017. aasta novembris pakiti abikaasa ning kahe pojaga kohvrid, et kaheks aastaks Austraaliasse kolida.

Kuigi geograafiliselt asub Austraalia meist kaugel, siis Riina sõnul on eurooplasel seal sisse sulandumine lihtne, sest kultuuriliselt ja tööeetikalt oleme piisavalt sarnased – sealne kodulinn Melbourne oli väga suur, aga hästi kodune. Kõige keerulisem oli kolimine esialgu hoopis Riina vanema poja jaoks, kes oli toona 12-aastane ja jäi oma lähedasi igatsema: „Ühtpidi on sotsiaalmeedias sõpradega ühenduse pidamine tore, kuid teisalt oli pidevalt võimalus näha, mida nad teevad ja kuhu lähevad, nii et kogu aeg oli silme ees, millest ta ilma jääb või mida sõpruskond Eestis teeb.“ Mõnenädalane suvepuhkus Eestis muutis aga ka seda ning tagasi Austraaliasse jõudes nautis ta järelejäänud aega.

„Ma ise kartsin alguses keelebarjääri – kuidas nad hakkama saavad õppides füüsikat ja matemaatikat inglise keeles, aga Eestist saadud taust oli nii hea ja me ei osanud üldse oodatagi, et nad nii vabalt inglise keelt räägivad,“ selgitab Riina poegade kohanemist uues riigis. 


Eestis ei oleks meil olnud võimalust sellises vanuses teismelistega nõnda palju aega koos veeta."

Toona kahe varateismelise poja ema muretses samuti, et välismaale kolimisega jäädi hiljaks, kuid tegelikkuses pakkus kogemus võimaluse perekonnana veel rohkem kokku kasvada: „Eestis ei oleks meil olnud võimalust sellises vanuses teismelistega (minnes 10- ja 12-aastane, toim.) nõnda palju aega koos veeta. Poisid küll leidsid kiiresti koolist sõpru, kuid Melbourne on nii suur, et seal ei lubata lapsi vabalt omapäi õue, nii nagu see Eestis kombeks on. Vaba aega veetsimegi neljakesi koos ja käisime hästi palju väljasõitudel.“

Töötame selleks, et elada, mitte vastupidi

Austraalias oli Riinal võimalik õppida suurelt hulgalt oma ala ekspertidelt, sest FAAS-i osakonnas on suurfirmades tavapärane karjääripüramiid tagurpidi – konsultante ei ole seal üldse, on üksikud projektijuhid ja juhtivkonsultandid, kuid enamus on partnerid. Kollektiiv oli väga kompetentne ja oma mõtteid oli alati võimalik mõne valdkonnaeksperdiga silmast silma arutada. 

Maakera kuklapoolel ootas teda oluliselt rahulikum töötempo: „Eestis on meil mingid perioodid väga kiired ja tehakse väga palju tööd, kuid seal pidin ma kohe alustuseks allkirjastama riikliku dokumendi, mille järgi oli norm töötada 37,5 tundi nädalas ja tööandjal oli keelatud anda mõjuva põhjuseta lisatööd. See oli väga harjumatu, et kell 17 oligi tööpäev läbi ja mulle tundus kogu aeg, et ma teen liiga vähe.“ Teisalt tõdeb Riina, et tagasisidevoorudes olid tema tulemused väga kõrged ja kolleegid nägid olukord vastupidisena ning tema panust nähti tavapärasest suuremana.


„See oli väga harjumatu, et kell 17 oligi tööpäev läbi ja mulle tundus kogu aeg, et ma teen liiga vähe.“

Võrreldes Austraaliaga on Eestis töökoormus suur ja Riina usub, et see algab juba hinnastamisest: „Seal on kliendid valmis maksma oluliselt väärilisemaid summasid, sest regulaatori nõudmised on kõrged, mistõttu on kliendid ettevaatlikumad ning soovivad paljudes teemades tuge. See on ilmselt number üks põhjus, miks inimesed saavad seal teha tööd rahulikumalt ja korralikumalt. Aga ma ei ütle, et Eestis on halb – Eestis on tööalaselt sarnane, lihtsalt meeskond on väiksem ja aega vähem.“

Külalisi vooris läbi

Kängurumaal elades igatses Riina ehk kõige rohkem hoopiski Eesti jõule: „40-kraadise ilmaga basseinipeol olla, kuuski ka ei ole – see ei ole normaalne! Minu jõulutunne, nii imelik kui see ka ei ole, tekkis kasiinos, kus oli hämar ja kaminates praksus tuli – see oli kõige rohkem Eesti moodi.“ Muus osas aga suurt koduigatsust ei tekkinud. Võib-olla aitas ka teadmine, et pikaks sinna ei jääda ja kogu see aeg oli väga põnev. 


„Minu jõulutunne, nii imelik kui see ka ei ole, tekkis kasiinos, kus oli hämar ja kaminates praksus tuli – see oli kõige rohkem Eesti moodi.“

Eestisse jäänud lähedastest oli aga raske puudust tunda, sest tänu videokõnedele suheldi vanematega rohkemgi kui Eestis olles; mitmed sõbrad-sugulased võtsid ette ka reisi Austraaliasse ning ka kohapealt leiti uued peresõbrad. „Paljureisinud vanemad ja sõbrad tõdesid meil külas käies, et tavaliselt tahaks ikka reisides mingil hetkel koju saada, aga Austraalias ei olnud üldse seda tunnet. Meie juures oli niivõrd kodune, aga lisaks oskasime külalisi viia juba põnevatesse kohtadesse, kuhu turistid ehk tavaliselt ei satu,“ selgitab Riina.

Tagasi kodumaal, jätkuvalt IFRS fookuses

Suuremates audiitorfirmades nimetatakse bumerangideks neid, kes vahest küll mujale tööle suunduvad, ent lõpuks oma kodukontorisse ikkagi tagasi pöörduvad. Pärast enam kui pooleteise aastast eemalolekut naasis Riina koos perega Eestisse 2019. aasta juunis: „Suve alguses oli parim aeg tagasi tulla, sügiseses pimeduses oleks see olnud palju keerulisem. Samuti sain sügisel alustada juba uut hooaeg Eesti kontoris.“

Riina usub, et kui ta ei oleks spetsialiseerunud IFRS-ile, siis teeks ta tänini auditeid ning ilmselt ei märkakski töö rutiinset poolt: „Kuna ma olen liikunud teises suunas ja mulle meeldib tehniliste ülesannete lahendamine, siis auditid oma teatud rutiinsemate tegevustega mind enam väga ei kutsu ja teen neid väga piiratud mahus. Kui ma aga ei oleks seda spetsialiseerumist valinud, siis ma arvan, et oleksin tänaseni auditis väga rahul!“

Riina sõnul on audiitori kutse iseenesest väga hea valik, kuna on huvitav ja arendav näha, kuidas erinevad ettevõtted on oma protsessid ja süsteemid sisse seadnud ning kuidas tööd korraldavad. „Vahel arvatakse, et audiitor on see prillidega inimene, kes istub lihtsalt Excelis, aga tegelikult on selle töö sisu midagi hoopis muud. Noored, kes alles oma audititeed alustavad, on tihti positiivselt üllatunud, kui paljude inimestega erinevatest osakondadest on võimalik ja vajalik eelauditi jooksul suhelda, et saada aru auditeeritava ettevõtte olulistest protsessidest, ning millise pildi see auditeeritava ettevõtte sisemaailmast annab – see on hoopis laiem, kui kusagil numbrimaailmas istumine. Kui seda saab normaalses tempos teha, siis see ongi paljudele ideaalne töö!“ kiidab Riina tehtud elukutsevalikut.

„Audiitoriks sobivad siiski ehk need paremini, kellele keskkoolis meeldisid reaalained. Jah, ka loominguliselt peab aeg-ajalt lähenema, aga täpsus on oluline. Tavaliselt on vaja kiirelt lahendusteni jõuda, nii et oma olemuselt on see nagu tekstülesannete lahendamine. Suhtlemist on küll hästi palju, aga kuna tiimid on suured, siis saab vähemalt suuremas audiitorbüroos nõnda sättida, et ka pigem introvertsed inimesed leiaksid endale sobiva positsiooni,“ kirjeldab Riina iskiksusetüüpe, kellele audiitorikutse võiks sobida. Boonusena toob ta välja võimaluse minna lihtsa vaevaga soovi korral välismaale tööle, sest kui maksusüsteemid ja seadused on igas riigis erinevad, siis raamatupidamisstandardid on paljudes riikides samad või sarnased. Austraaliaski on oma kohalik raamatupidamistava, aga see on üks-ühele sarnane IFRS-ile, lihtsalt standardite nimetused on erinevad. 

Vabal ajal tenniseplatsil

Kunagi tegeles Riina väga aktiivselt peotantsuga, kuid see jäi keskkoolis soiku, sest tuli õpingutele keskenduda. Lapsena mängis ta selle kõrvalt ka tennist, mida talle meeldib tänini teha. Samuti täidab õhtuid ühised jalutuskäigud perega, sest Austraalias võeti koduigatsuse peletamiseks koer: „Me olime aastaid poistele lubanud, et „kolmapäeval võtame koera“, aga me kunagi ei täpsustanud, mis aastal või nädalal. See oli päris pikalt läbi läinud, aga seal me võtsime lõpuks koera, kes lendas meiega muidugi ka Eestisse.“ Koera nimi on Wednesday, lühidalt Wendy.


Koer Wendy, kes kolis perega Austraaliast Eestisse.

Riina naudib väga ka raamatute lugemist, mis on eriline nauding soojadel suveõhtutel terrassil. Enim meeldib talle lugeda elulugusid ja seda soovitab ta ka teistele, sest kui inimene on ise kirja pannud oma loo, siis see annab täiesti teistsuguse perspektiivi, võrreldes meedias loetuga. 

Reisisoovituseks tuleb aga kiirelt Uus-Meremaa, mille Lõunasaarel jõuti perega koos käia, aga põhjas on käimata. „Sealne loodus on võrratu! Sinna tahame kindlasti tagasi minna! Kes tahab ette võtta minimaalselt 30-tunnise lennu, siis see on hea sihtkoht, kuhu minna,“ naerab Riina lõpetuseks.

Jaga artiklit:
Menüü