Evelin Kütt / 18. juuni 2021

Tutvu audiitoriga: karjäär bumerangi-trajektooril

Riina Alt on EY taustaga audiitor, kes ühel hetkel otsustas spetsialiseeruda IFRS-ile ning see valik viis ta ligi kaheks aastaks perega Austraaliasse. Vaatamata tavapärasest hiljem alustatud audiitorikutsele, on energiast pakatava naise karjäär olnud lennukas. 

Valmistudes intervjuuks Riinaga, küsisin siit-sealt, millele ma võiksin vestluses keskenduda ja mida küsida. Vastuseid oma küsimustele sain aga vähevõitu, sest kõik hakkasid heldinult jagama oma mälestusi Riinaga ning tõdesid kui ühest suust, et ta on uskumatu töövõimega väga tore inimene. Vestlesime Riinaga aja kokkuhoiuks Teamsis ning vaatamata ekraanidele võin kinnitada, et tegu oli väga särava ning inspireeriva vestlusega.

Turundusest raamatupidamisse, raamatupidamisest auditisse

Riina töökust kirjeldab hästi tõik, et Tallinna Tehnikaülikoolis õpinguid alustades mõistsid nad paari kursusekaaslasega, et võttes piisavalt palju valikaineid, on võimalik lõpetada mitu eriala korraga. Nii ongi tal bakalaureusekraadid nii ärikorralduses kui majandusarvestuses. Lisaks alustas ta juba viimasel kursusel tööd turundusspetsialistina: „Miskipärast ma arvasin, et tahan teha turundust. Võtsin kahe reklaamiagentuuriga ühendust ja läksin ühte neist tööle. Paralleelselt tegin aga oma firma, mille alt pakkusin raamatupidamisteenuseid ning ühel hetkel avastasin, et ootan päeval seda hetke, millal saan õhtul numbrimaailmas olla – loominguline turundusmaailm ei olnud päris mina.“

Kuigi magistriõpingud läbis ta jällegi natuke pehmemal alal, lõpetades Tallinna Ülikoolis organisatsioonikäitumise eriala summa cum laude, siis ühel hetkel jõudis ta otsuseni jätkata raamatupidajana. Parasjagu oli Ernst & Youngis sobiv konkurss käimas, kuid sellele positsioonile lõpuks uut inimest ei palgatudki. Järgmisel hetkel võeti Riinaga EY-st ühendust ja tehti ettepanek hoopis auditiosakonda kandideerida.


Riina sisustas perega vaba aega rohkete väljasõitudega.

Riina oli juba varem mõelnud karjäärile audiitorina, aga selleks ajaks oli ta keskmisest liitujast enam-vähem kümme aastat vanem ning tööintervjuul uuriti isegi, kuidas ta end tunneb, kui temast noorem inimene hakkab talle tööülesandeid jagama. Ta ei näinud selles probleemi, sest selleks ajaks oli ta raamatupidamist teinud kümme aastat, mis võimaldas tal lihtsalt karjääriredelil tõusma hakata. Tänasel päeval, 11 aastat hiljem, töötab Riina jätkuvalt EY-s, juhtides Baltikumis raamatupidamisalase nõustamise osakonda (ingl Financial Accounting Advisory Services ehk FAAS) ja olles ülejäänud aja CESA IFRS-ekspertide töörühma liige. 

Perega Austraaliasse

IFRS-eksperdiks saamise suunas alustas Riina tööd aastaid tagasi kolleegi ettepanekul. Ta tõdeb, et audiitoritöö üks võlusid ongi väga lai spetsialiseerumise ja ka välismaal karjääri tegemise võimalus: „Minuga koos EY-s alustanutel on kõigil väga erinev tee. Näiteks kaks kolleegi läksid üsna kiiresti Los Angelese EY kontorisse ning me käisime väiksema seltskonnaga kolm suve järjest neil külas. Abikaasa nägi seda kõike kõrvalt ja arvas, et kui ma ühel päeval sellest võrgustikust lahkun, siis jään kahetsema – oleksin saanud kaardil näpuga näidata, kuhu ma tahan minna, ja ma ei teinud seda. Kui ma kontoris sellest rääkima hakkasin, algas EY-s parasjagu uus globaalne programm tuleviku juhtidele väiksematest piirkondadest, kellele anti võimalus minna rohkem arenenud piirkondadesse teatud ajaks õppima ja ma otsustasin kandideerida.“ Ainus kohustus oli pärast õpiaega kodumaale naasta ja oma teadmisi siin edasi anda. Riina osutuski valituks ja 2017. aasta novembris pakiti abikaasa ning kahe pojaga kohvrid, et kaheks aastaks Austraaliasse kolida.

Kuigi geograafiliselt asub Austraalia meist kaugel, siis Riina sõnul on eurooplasel seal sisse sulandumine lihtne, sest kultuuriliselt ja tööeetikalt oleme piisavalt sarnased – sealne kodulinn Melbourne oli väga suur, aga hästi kodune. Kõige keerulisem oli kolimine esialgu hoopis Riina vanema poja jaoks, kes oli toona 12-aastane ja jäi oma lähedasi igatsema: „Ühtpidi on sotsiaalmeedias sõpradega ühenduse pidamine tore, kuid teisalt oli pidevalt võimalus näha, mida nad teevad ja kuhu lähevad, nii et kogu aeg oli silme ees, millest ta ilma jääb või mida sõpruskond Eestis teeb.“ Mõnenädalane suvepuhkus Eestis muutis aga ka seda ning tagasi Austraaliasse jõudes nautis ta järelejäänud aega.

„Ma ise kartsin alguses keelebarjääri – kuidas nad hakkama saavad õppides füüsikat ja matemaatikat inglise keeles, aga Eestist saadud taust oli nii hea ja me ei osanud üldse oodatagi, et nad nii vabalt inglise keelt räägivad,“ selgitab Riina poegade kohanemist uues riigis. 


Eestis ei oleks meil olnud võimalust sellises vanuses teismelistega nõnda palju aega koos veeta."

Toona kahe varateismelise poja ema muretses samuti, et välismaale kolimisega jäädi hiljaks, kuid tegelikkuses pakkus kogemus võimaluse perekonnana veel rohkem kokku kasvada: „Eestis ei oleks meil olnud võimalust sellises vanuses teismelistega (minnes 10- ja 12-aastane, toim.) nõnda palju aega koos veeta. Poisid küll leidsid kiiresti koolist sõpru, kuid Melbourne on nii suur, et seal ei lubata lapsi vabalt omapäi õue, nii nagu see Eestis kombeks on. Vaba aega veetsimegi neljakesi koos ja käisime hästi palju väljasõitudel.“

Töötame selleks, et elada, mitte vastupidi

Austraalias oli Riinal võimalik õppida suurelt hulgalt oma ala ekspertidelt, sest FAAS-i osakonnas on suurfirmades tavapärane karjääripüramiid tagurpidi – konsultante ei ole seal üldse, on üksikud projektijuhid ja juhtivkonsultandid, kuid enamus on partnerid. Kollektiiv oli väga kompetentne ja oma mõtteid oli alati võimalik mõne valdkonnaeksperdiga silmast silma arutada. 

Maakera kuklapoolel ootas teda oluliselt rahulikum töötempo: „Eestis on meil mingid perioodid väga kiired ja tehakse väga palju tööd, kuid seal pidin ma kohe alustuseks allkirjastama riikliku dokumendi, mille järgi oli norm töötada 37,5 tundi nädalas ja tööandjal oli keelatud anda mõjuva põhjuseta lisatööd. See oli väga harjumatu, et kell 17 oligi tööpäev läbi ja mulle tundus kogu aeg, et ma teen liiga vähe.“ Teisalt tõdeb Riina, et tagasisidevoorudes olid tema tulemused väga kõrged ja kolleegid nägid olukord vastupidisena ning tema panust nähti tavapärasest suuremana.