Riigikohus andis õiguse vandeaudiitorile
Septembri lõpus rahuldas Riigikohus vandeaudiitori kassatsioonikaebuse rahandusministri käskkirja tühistamiseks vandeaudiitori kutse äravõtmise kohta hea maine ja usaldusväärsuse puudumise tõttu ja tühistas varasemad Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused.
Kohtuotsuse aluseks olev kaasus sai alguse 2016. aastal, mil audiitortegevuse järelevalvenõukogu tegi rahandusministrile ettepaneku vandeaudiitori kutse äravõtmiseks tulenevalt võimalikest rikkumistest vandeaudiitori poolt 2010. aastal. Toonane rahandusminister selle ettepaneku ka 2017. aasta algul kinnitas, kuid nagu nüüd selgus, õigustühiselt. Oma otsuses võttis Riigikohtu halduskolleegium seisukoha järgmistes olulistes küsimustes:
Hea maine ja usaldusväärsus
Riigikohtu halduskolleegium leidis, et rahandusministri käskkiri vandeaudiitorilt kutse äravõtmiseks on kaalutlusvigade tõttu õigusvastane ning tuleb tühistada.
Riigikohus rõhutas, et vandeaudiitorilt võib kutse ära võtta üksnes juhul, kui tema maine või usaldusväärsus on kutsealase või muu õiguserikkumise toimepanemise tõttu jätkuvalt tõsiselt kahjustunud.
Riigikohus selgitas, et tuvastamaks, kas isiku maine või usaldusväärsus on kutse äravõtmise üle otsustamise ajal tõsiselt kahjustunud, tuleb muu hulgas arvesse võtta rikkumise toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal isiku mainet või usaldusväärsust mõjutanud sündmusi. Rahandusminister ei ole käskkirjas ega kohtumenetluses põhjendanud, miks ei saa kaebaja mainet ja usaldusväärsust pidada taastunuks, arvestades rikkumiste toimepanemisest möödunud aega, iseäranis hilisemaid, kahel korral läbi viidud kutseühendusesisese kvaliteedikontrolli tulemusi. Samuti ei ole selgitatud, kas kaebajat on pärast rikkumiste toimepanemist distsiplinaar- või väärteokorras karistatud. Kuna eespool nimetatud asjaolusid ei ole kaebaja kohta kutse äravõtmise otsust tehes arvesse võetud, pole kohtul võimalik veenduda, kas vandeaudiitori maine ja usaldusväärsus olid vaidlustatud käskkirja andmise ajal tõsiselt kahjustunud.
Halduskolleegium leidis, et riikliku järelevalve raames kutse äravõtmisel ei või tugineda pelgalt hinnangule, et vandeaudiitor ei vasta oma maine või usaldusväärsuse tõsiselt kahjustumise tõttu vandeaudiitorile esitatavatele nõuetele. Kui tegemist on kutsealase rikkumise juhtumiga, tuleb lisaks rikkumise toimepanemise ning selle tulemusel maine või usaldusväärsuse tõsise kahjustumise tuvastamisele prognoosida ka kutsetegevuse jätkumisega kaasneda võivaid ohte (riske), sest vandeaudiitorilt võetakse kutse avalikku korda tulevikus ähvardada võiva ohu tõrjumiseks, st ohu ennetamiseks. Kutse äravõtmiseks pädeval organil tuleb ohu tekkimise võimalikkust hinnata kutse äravõtmise ajal teadaoleva teabe põhjal. Kutse äravõtmine kui kõige intensiivsem järelevalvemeede on õigustatud üksnes juhul, kui vandeaudiitori kutsetegevuse jätkumisega kaasneda võivaid ohte ei saa maandada muude meetmetega. Praeguses asjas ei nähtu vaidlustatud käskkirjast, kas kaebajalt kutse äravõtmine oli ohu ennetamiseks vajalik.
Kas kutse äravõtmisel saab kohaldada aegumist?
Vaatamata järelevalvajate poolt tehtud kaalutlusvigadele leidis Riigikohtu halduskolleegium, et tagamaks avalikkuse usaldus audiitortegevuse vastu, võib vandeaudiitorilt kutse äravõtmine olla põhjendatud ka aastaid pärast sündmust, sh pärast kutsealase rikkumise toimepanemist. Samas tõi kolleegium esile, et kuigi audiitortegevuse seadus ei näe otsesõnu ette, et isik, kellelt on vandeaudiitori kutse seaduse nõuetele mittevastamise tõttu ära võetud, saaks teatud aja möödumisel vandeaudiitori kutset uuesti taotleda, ei näe kolleegium selleks takistust, kui isiku maine ja usaldusväärsus on vahepealse aja jooksul taastunud.
Täispikka kohtuotsust, sealhulgas kohtu argumentatsiooni menetlemise ja topeltmenetlemise kohta saab lugeda täispikast kohtuotsusest SIIN.